Tegin eile midagi imeliku. Tõusin diivanilt püsti otsisin välja oma retuuside moodi püksid, tossud ja pisikese, kuid kindlasti tänasel päeval juba ajast maha jäänud iPodi. Mõtlesin,et lähen trenni. Avastades,et laulud iPodis on ajast ja arust sain aru,et minu viimasest trennist on möödas kaua.
Mul on trenniga samasugune suhe nagu tatrapudruga. See on hea, vahest ja mõõdukas koguses. Ma olen proovinud igasuguseid trenne.
Step aeroobika – sellest ei saanud ma midagi aru, hulk naisi tammuvad pukkide peal. Jalad olid puseriti enamuse ajast, suhkur kogu aeg madal ja ma ei saanud aru, kuidas ma vaatamata sellele, et mul see pukk oli, alati pea peeglis lõpetasin. Ilmselt ma ei ole nii multifunktsionaalne, et suudan mõelda ja tammuda üheaegselt või siis olen omandanud mingi imelise võime enda all põrandat liigutada.
– Zumbas tantsin nii nagu see sinises daam, ja ma ei tee nalja. Peale Zumba proovimist sain aru, mul on null muusikaline kuulmine. Sinna ma ka pidama ei jäänud.Peale seda proovisin veel erinevaid trenne üks neist oli lindi trenn (ma ei ole kindel, mis selle nimi eesti keeles olla võiks), kus sa pead seisma mingite ribade peal ja siis elueest tasakaalu hoidma. Peale seda ei suutnud ma 3 päeva naerda, istuda, pead keerata. Ka need lihased tegid kehas valu, mille olemasolust mul aimugi ei olnud. Selles trennis tõdesin, et mu hetkeline “füüsiline olukord” ei ole kiita. Võtsin nõuks omale osta jalgrattapüksid, vaatasin spordipoes peeglisse ja mõtlesin,et need teevad mu istmiku ilusaks, juba see on plussiks – “spinning?” tärkas mu peas mõte. Spinning on hea trenn, ajapikku hakkas see mulle meeldima ja sain aru, et mu veresuhkrule meeldib ta samamoodi. Veresuhkru kontroll oli lihtsam ja numbrid ettearvatavamad. Ostsin omale ka väga tuusa värvi pulsikella. Lõpuks sai pulsi tagaajamisest ja spinningust nagu topelthobi. Mõtlesin enne igat trenni, et huvitav kui kaua ma täna suudan vändata pulss 75% peal, siis 84% peal ja siis 90% peal? Ma ei oleks elusees arvanud,et mind hakkab see huvitama rohkem kui veresuhkru- ja kaalunumber. Ühel hetkel jõusaalist läbi jalutades tärkas minu peas mõte,et…mis siis kui prooviks kangi tõsta? Tellisin sellel samal õhtul omale personaalse treeneriga 1 tund x 10. Pidin oma mõttele koheselt reageerima, sest muidu ma oleks sealt peale spinningut minema jooksnud nii, et Nike-d tossavad.
Esimene päev oli põnev, Morten tegi mulle tuuri saalis, kuhu ma varem ei olnud julgenud minna. See oli väga ebameeldiv kogemus varasemalt, olgugi,et kaalunumber tiksus vaikselt allapoole. Naisi, kelle kõhulihas on nagu betoonsein olin alati vältinud trennis, sest nad on nagu mingid olevused kuskilt mujalt maailmast. Kolm kuud Morteni käe all treenides sain ma tugevaks ja targemaks. Oli päevi, kus ma ei viitsinud kohe mitte. Morten saatis mulle mõnel korral SMSi stiilis: ” ma eeldan, et sa ei viitsi, sest sul on eksamiperiood. Aga, et sa teaksid, ma olen terve päev tööl olnud ja pole sind näinud. Kamoon.” Mõtlesin peale igat sellist sõnumit:”Issssand jumal, miks ma endale nii teen?” Aga tuli minna. Nii treenisin ma 5 kuud, tõstes igakord suuremaid raskuseid ja venitades pükse üles, sest need jäid mingi aja jooksul üha suuremaks ja suuremaks. Trenn muutus põnevamaks ja lõpuks käisin seal üksi ja täiesti vabatahtlikult. Ma soovitan alati personaalset treenerit neile, kes ei julge jõusaali üksi minna ja neile, kes julgevad aga ei tea, mida seal teha. Nüüdseks on minu jõusaali repertuaaris palju erinevaid harjutusi ja masinaid ja kange.
Mul on tegelikult häbi, sest ma pean tunnistama, et ma ei ole 4 kuud korralikult trennis käinud, sest olen väga halb ajaplaneerija ja seetõttu näevad mu päevad välja sellised: kell 7 tööle, kell 15:00 raamatukokku, kell 22 koju. Maga ja korda. Nädal aega tagasi sain oma magistritöö projekti valmis ja mul ei ole enam ühtegi vabandust, seda enam et treeningstuudio asub mu majast 52 meetri kaugusel. Üle muru.
Nende kolme pildi taustal sai eile uuesti algust minu uus katse tervislikuma elu poole. Ma ei ole kunagi olnud “jah-inimene” kui asi puudutab trenni. Mulle ei meeldi trenni tegemine, mulle meeldivad tulemused ja trennijärgne tunne. Trenni kui sellist ma ei naudi. Valetan… korvpalli nautisin keskkooli ajal. Kuigi olen 167 cm pikk, viskasin nii mõnedki korralikud korvid. Konkurents pakub mulle pinget.
Insuliin tõstab kaalu ja sellest on vist iga 1. tüübi diabeeti põdev inimene aru saanud, mida rohkem sa süstid,seda rohkem sa sööd jne. Seda tasakaalu kehakaalu ja hea veresuhkru vahel on keeruline leida. Ilmatu keeruline. Mõnele on antud looduse poolt ilus keha ja meile, kellele ei ole – meil on raskem. Kui veel sinna diabeet sissearvata, siis tundub see aeg-ajalt lausa võimatu. Ma pooldan väikeste numbrite toitumis “elu”stiili. Madalad numbrid annavad väikesema ruumi puusse panemiseks. Kõlab loogiliselt? Minule kõlab. Mida vähem sa sööd suhkrut ehk siis süsivesikuid, seda vähem kasutad sa insuliini ja seda väiksem on võimalus kõrgeks veresuhkruks ja madalaks veresuhkruks – väikeste numbrite seadus. Ideaalis töötab see jube hästi. Viimased 4 nädalat elavad mu pea ja keha erinevat elu, sest ma ei tea, mida mu käed teevad. Nad panevad suu juurde kõike ja suu võtab selle kõik vastu. Sellest tulenevalt olen ma olnud väsinud ja veresuhkrud ei allu kohe mitte kontrollile. Kõõluvad 3- 15 vahel nagu hea hooga kiik. Viimased päevad enne projekti esitamist, ilmus ülemus tööle koogi ja muu paremaga, ja ma muudkui “piiks piiks” andsin pumbale kuuma.
Neli päeva tagasi lõi jälle pildi selgeks. Ja viimased päevad on toidu peale kulutatavad ühikud jäänud 2-4 ühiku vahele, basaal insuliini kasutan 20% vähem kui kolm nädalat tagasi ja pean ütlema, et tunne on hea. Pumbaga ja sensoriga treenimine on nagu unelm. Kui sõidan rattaga, siis joon klaasi piima enne trenni ja pumba võta kuskil trenni poole pealt ära, et vältida hüpot, mis mind muidu trenni lõppedes jalust maha lööks. Jõutrenni ajaks keeran pumba 40% maha, et vältida madalaid veresuhkruid. Enne trenni on mu veresuhkur tavaliselt 6-8 peal. Olen vaid korra läinud trenni suhkruga 5, mõtlesin, et vaatame mis saab. 15 minutit peale trenni algust oli veresuhkur 2,3. Aga ei olnud lugu, suhkrune apelsini läga läks kurgust alla ja sõtkusin edasi. Ikka juhtub. Poleks mul sensorit, siis nii ei trikitaks. Mäletan, et süsteravil olles oli trennis käimine kordades keerulisem, aga MITTE VÕIMATU! Suhkur oli peale trenni ettearvamatu, sest ta ju nimelt tõuseb kõrge pulsiga ja siis tuleb ka ruttu alla jälle, ja see olenes päevast täitsa, kui alla ta sadas.
Vaatame, kauaks seda trenni perioodi nüüd jätkub. Praeguseks on mulle meeldima hakanud jooksmine ja muidugi mu vana sõber jõutrenn. Ja siht on silme ees.
Ma ei ole eriline fitness blogger, aga alustan suure hurraaga ja jagan ka teiega oma trenni ja toidu ja kaalu ja veresuhkru ja insuliini elamusi. Mul on kaotada nii umbes 15 kg. A mis siis, kui teeks sellest võistluse ja võistleks oma varasema “mina-ga”? Proovin, sest konkurents mulle meeldib!
Teie trullakas Seenior Diabeetik.
No Comments