Pumbalt üle süstile – paari päevane halvatus.

30 Jun Pumbalt üle süstile – paari päevane halvatus.

Sõidan reedel Veneetsiasse ja sealt edasi mere peale loksuma. Ühesõnaga, mul algas esmaspäeval puhkus – seda pole mul enam ammu olnud. On olnud neid perioode, mida mu tööandja ja ka mina naiivselt nimetame puhkuseks – tegelikult on see kooli ja kodukoristamise perioodi, millele lisan ka näpuotsaga kõik need asjad, mis homse varna on visatud. Nüüd siis on aeg lõpuks ka puhata ehk siis kodust minema saada. Ja peale selle, mu magistritöö projekt kiideti heaks – vahva, väga väga vahva!

Pakkimine hakkas juba esmaspäeval. Diabeetiku pakkimine on sellistel puhkudel minu jaoks tõeline väljakutse ja selles pole mitte vaid süüdi diabeet vaid ka see, et ma olen suure tähega Naine. Tuleb käia apteegis, perearstile helistada, seda juhul kui midagi puudu on. Siis peab otsustama, kas peeglist vaatab vastu bikiinivorm või trikoovorm – sellest lähtuvalt tuleb basseini äärne garderoob välja valida. Mis ma puhkusel teen, kuhu ma lähen? Kõrged kingad või madalad kingad? Lilledega kõrvarõngad selle ja tolle kleidi juurde või ehk hoopis kividega? Seekord midagi puudu ei ole, aga ähmi täis olles tellisin ära pumbavarustuse kolmeks kuuks. Hakkasin seda ka kohvrisse pakkima ja siis mõtlesin, et kallis inimene, sa lähed päikese alla! Siis hakkas enda pumbast võõrutamise periood. See on matemaatiline väljakutse ja sellele järgneb alati 2-3 päeva ebastabiilseid veresuhkruid. Seekord jätsin pumba tööle ja panin sinna sisse insuliini, mis ma kunagi oma eelmisesse reisikotti unustasin mitmeks kuuks – ehk siis täiesti kasutuskõlbmatu insuliini. Pole sellist komejanti enne teinud, aga miks mitte? Pump las töötab 2-3 päeva, ilma et ta mu külge ühendatud oleks, siis saan sensorit kasutada. Ja need 2-3 päeva sensori/lahti ühendatud pumba ja süstaldega läbi ajada. Sest, et siin kirjutab arst retsepti ribadele ja neid antakse kolmeks kuuks. Sensoriga eeldavad kõik arstid, et mõõdetakse veresuhkrut 2 korda päevas. Viimasel korral ütlesin tohtri prouale, et ma mõõdaks hea meelega 4 korda päevas ja üleüldse, need masinad annavad valeteateid. Nii on mul nüüd loetud pakid järgmise korrani. Sellepärast ka sensnor viimastel kodus olevatel päevadel, kui juba säästa siis ikka korralikult. Sest muidu peaksin veresuhkrut nii 10 korda vast ikka mõõtma, kui suhkur kõigub.

Minu matemaatiline tehe enne pumba lahti ühendamist on järgnev:

Süsteravil olles kasutatakse basaal insuliini tavaliselt rohkem kui seda pumbaga kasutatakse, nii umbes 10 – 20 % rohkem. Kõige lihtsam on kogu pumba basaaldoosid päeva jooksul kokku arvutada ja sinna 10-20% insuliini otsa liita. Sama teen öiste doosidega. Minu insuliini skeem on üldiselt väga lihtne ja ei varieeru väga palju päeva jooksul, öösel ei varieeru ta üldse. Nii arvutan päeva basaali kokku ja öö oma, lõpuks liidan neile mõlemale selle 10% otsa (kui suhkrud ikka üldse kontrollile ei allu esimesel päeval, siis 20%). Levemir sealt edasi hommikul ja õhtul nii nagu Tartu Ülikooli Kliinikumis kunagi ammu üks vahva tohter kirja pani.

Pumbalt süstidele üle minnes või vastupidi süstilt pumbale, lainetab veresuhkruprofiil vahest nagu tormine meri. Selle põhjuseks on lühitoimelise ja pikatoimelise insuliini imendumise kiiruse erinevus. Aga küll lõpuks korda saab, veresuhkur stabiliseerub paari päeva jooksul. Tänase päevaga olen juba väga rahul ja pumba tavaar on kotist välja pakitud. Selle asemel ostsin omale uue  külmakoti ja loodan,et see päästab päeva. Aga nuppude vajutamise vajadus pumba peal on endiselt suur ja harjumatu. Telefonile on pandud meelespea – SÜST! Kaks korda päevas, sest kui ikka süstalt kaks aastat igapäevaselt ei kasuta, siis on see, mis varem oli meeles nagu oma nimi, üllatavalt kerge ununema. Ja ilmselt vaadatakse mind ka bussis või trammis imelikult, sest ma katsun kogu aeg oma vasakut rinda. Päris tõsiselt, ma kannan pumpa rinnahoidjas – udupeen salakoht. Nüüd laiutab seal osaliselt tühjus, sest vanajumal on üleüldiselt mulle sinna vähe andnud ja kui nüüd pumpa ka pole, siis on imelik. Kohe väga.
Tahaks ka midagi südamelt ära saada. Kustutasin oma eelmise postituse tüsistuste hirmu kohta ära, sest olgugi, et ma sain väga palju head tagasisidet nii uutelt diabeetikutelt kui ka teistelt minusugustelt seenioritelt, sain ka tagasisidet, mis mulle hinge läks ja mind mõneti kurvaks tegi. Nii nagu on raamatutega, on ka blogidega – seda loetakse vahest ehk teise nurga alt kui autor on mõelnud. Nagu Kafka “Protsess”, loe mitu korda tahad, ikka tuleb uni peale ja Kafka edasiantud lugu mõistad igakord erinevalt.  Aga sissekande juurde tagasi tulles. Hinge minemine oli vastastikune. Minu eelneva postituse mõte ei olnud “slap in the face”, kaugeltki mitte, mul ei tuleks pähegi teisele saatusekaaslasele nii teha. Minu eesmärk oli juhtida tähelepanu sellele, et mütsi ei tohi nurka visata ja, et pingutamine annab tulemusi. Tulevik ei ole must ja pime nagu öö. Ja eriti siis, kui täna, nüüd ja kohe oma diabeedil kratist kinni võtad – kui sa veel võtnud ei ole. Tüsistused ei kao, aga järgmisi saab ilmselt edukalt nii mõnedki aastad (aastakümned) ennetada ja olemasolevatele “PEATU” öelda. 🙂 Metaboolne mälu on keeruline teema ja ilmselt ma ei olnud nii tubli seda lahti seletama kui ma oleksin võinud olla. Loeng selle kohta koolis kestis 2 tundi, seda edasi anda lühidalt on keeruline. Vabandan kui Te seda valesti mõistsite.

Leia stabiilsus – veresuhkru numbrites, iseendas, oma igapäevastes tegemistes ja oma suhtes diabeediga. Ta ei kao ära, tänase seisuga veel mitte. Kümne aasta pärast ei oska öelda. Hoolitse selle stabiilsuse ja dünaamika eest kui sa ta leidnud oled. Ja mustad muremõtted tulevad, tea, et see on üks osa kroonilisest haigusest, ükskõik millise haigusega on tegemist. Kahjuks aga jääb see tihti tahaplaanile. Need mõtted, hirmud ja mured on olemas, kuid sellest räägitakse harva. Sellest on vaja rääkida. Seda ei tohi häbeneda, sest valehäbil ei ole kohta selle eelnimetatud dünaamika ja stabiilsus seas.

Teisisõnu kirjutasin selle postituse 19 aastasele iseendale ja mu sooviks oli,et see aitaks mõnda teist 19, 20 või 39 aastast, keda valdavad samad tunded nagu mind valdasid 9 aastat tagasi. Sellega seoses mulle meenub kui mu käest aastaid tagasi pangas pensioni kohta küsiti. Peale seda, kui selle proua käest sõna “pension” tuli, siis oli tema järgnev tekst minu jaoks “bla bla bla bla ja bla bla bla kui te soovite bla bla bla, siis mõelge veel kord bla bla bla peale”. Kui jutt pensionile läks, siis ütlesin, et mis mul pensionist, ma ei ela nii kaua. Sellele järgnes üks kahepoolne kohatu vaikus, millest mindi sujuvalt üle tol hetkel minu jaoks mingile tähtsamale teemale. Täna vastan sellel küsimusele:”Loodan,et mu elukaaslane on ka oma 60ndates sama nägus, töökas ja hea inimene kui ta on praegu oma 20ndates, sest siis ma arvan,et mul saab üks vahva pensionipõlv olema. Mis sa arvad, kas mul nii palju pensionit koguneb,et ma omale kõik maailma lilled aeda saan istutada?” Endiselt jätkub sellele kohatu vaikus, aga mis seal ikka! Kõigile küsimustele poelgi vastust vaja.

Nautige ilusat ilma, ma lähen oma raamatu riiuleid läbi tuuseldama. Mul on endiselt üks lahti pakkimata sünnipäevakingitus kapi peal, seal sees on kõigi eelduste kohaselt raamat – sest me kingime sõbrannaga üksteisele vaid raamatuid. Ma ei tea, mis raamat see on,  aga tean, et selle võtan reisile kaasa, sest mu sõbranna ei ole mulle kunagi kinkinud raamatut, mida ma oleks igavaks pidanud.  🙂

Teie Seenior Diabeetik