Mina, Härra Diabeet ja meie lugu.

28 Apr Mina, Härra Diabeet ja meie lugu.

Enne kui oma elu diabeediga ja muud sellega seonduvat kirjeldama hakkan, kirjutan ka endast… või no – meist, väga lühidalt… sissejuhatuseks.

Mu pankreas läks pensionile 5 aastasena – väeti vend. Alguses ei saanud ma hästi aru, et mis asi see diabeet üldse on. Mitte keegi ei saanud aru, kuigi mul oli kahtlus,et ema veits mõikab sellest. Seetõttu järgisin tema ja lasteaiakasvataja juhiseid, aeg-ajalt küll vastu tahtmist. Sööma pidi kindlatelt kellaaegadel – kohe pärast süsti. Meenuvad kilu-, juustu ja vorstileivad ning piimaklaas. Teadsin juba seitsmeselt, mis on süsivesik ja üks ühik.

Vahest pidi mingi riba peale pissima, see oli minu meelest täitsa okei. Kõige hirmsam oli kõhedustunne, hirm, külmavärinad, südamepekslemine ja nägemishäired. Kuid ei miskit hullu, lääge vedelik loksutas maailmaasjad jälle paika.

Oma esimese süsti täitsa ise tegin ma 6 aastasena, sellest on vaid ere mälestus. Ema ja isa istusid kõrvuti diivanil (olgu ka öeldud,et nad on siiani minu suurimad fännid), ma läksin elutoa nurka ja keerasin neile selja – ma ei mäleta täpselt miks, võib olla kartsin, et ei õnnestu. Või ehk oli see lapselik järsk iseseisvumine “minu süst, minu elu, minu tegemine, mina ise.” Mul on vahest kahtlane tunne, et tollel hetkel kui selle esimese süsti ise omale kõhtu tegin, sain aru, et see on minu haigus. Kuigi ma ei kutsu diabeeti kunagi minu haiguseks, ma pigem mõtlen sellest, kui oma nähtamatust sõbrast.

On olnud korduvalt kus ma mõtlen,.. jumal tänatud,et mul diabeet on; keka tunnis, kooli eksamil, kui tööle sisse magan ja kedagi süüdistada vaja on. Kui keset koosolekut kõht nii tühi on, et ta koriseb. On ka hetki, kus ma temast lahti ütleks; keset ööd kui süda peksleb, kui pump väga ebasobival ajal piiksub ja väriseb, kui süda on nii paha, et midagi ei oska sellega peale hakata. Kui õppimise kõrvalt tahaks 800 gr. kommi sisse vitsutada aga saad aru,et sellele järgnev ei ole seda väärt. Kui veresuhkur ei allu kontrollile. Kui kaotad kontrolli veresuhkru üle vahest  nädalateks. Või kui kaal kasvab kuigi ma ei söö ju ometi rohkem kui mu sõbrad.

Lühidalt: olen elanud diabeediga 22 aastat. Ma olen diabeediõde. Ma uurin oma magistritöös diabeediga seonduvat stressi ja, kuidas erinevad faktorid seda stressi mõjutavad. Ma kirjutasin oma lõputöö hilistüsistustest – hirmust selle ees ja, kuidas see inimese käitumist mõjutab. Ma annan kursuseid oma kolleegidele diabeedi kohta. Ma vastan alati küsimustele, mis minu noorematel saatusekaaslastel diabeedi kohta on. Ma kasutan pumpa ja sensorit, kuid oman suurt pagasit süsteravist ja selle iseärasustest. Olen kolinud Eestis välismaale ja tagasi ja jälle välismaale. Olen palju reisinud. Olen kogenud kolmekuu keskmiseid veresuhkruid oma 22 aasta jooksul 4,9 % – 9,7 %. Diabeedi kohta õpin uusi asju igapäev ja mitte ainult koolis. Aga sellest kõigest juba hiljem pikemalt.

Ma ei oleks ilma diabeedita see, kes ma olen täna ja mulle meeldib see “mina”. Homse kohta ei oska ma veel midagi öelda, aga kui Sulle huvi pakub, siis stay tuned!