11 Aug Diabeediga seonduv stress.
Puhkuselt tagasi tulles on koolilapse elu minust mühinal üle sõitnud. Linnas, kus mina elan sajab palju ja suveilma on olnud siin täpselt 19 päeva kolme kuu peale kokku. Aga see selleks, Eesti inimene ei räägi ilmast. Meil on tähtsamaid asju, mida arutada.
Nimelt olen hakanud oma projektiga jälle tegelema. Kirjutan sellest pisut lähemalt. Esmaspäeval sain häid uudiseid – üks vahva ja väga tark ning andekas Duke-i Ülikooli õendusprofessor, kes annab loenguid ka Yale Ülikoolis on nüüd minu kooliväline juhendaja. Jäin seda uudist kuuldes endale omaselt tagasihoidlikuks ja naeratasin ja ütlesin,et olen väga meelitatud ja ei suuda ära oodata meie koostööd – mul on suur au. Minu sisemus elas hoopis teist elu ja see oli kõike muud kui tagsihoidlik:
Tema tegeleb diabeedi soodumuse (sh. geneetika), rasvumise, toitumise ja tervisekäitumise uurimisega. Pluss veel väga paljude muude asjadega.
Mind on alati huvitanud diabeedi nö.”vaimne pool”. Ja sellele on vaja rohkem täehelepanu pöörata! Minu jaoks algab kõik mõtlemisest ja kuulus ütlemine “kõik on peas kinni” peab minu jaoks paika. Kuna mind on ka alati huvtanud, kuidas on võimalik küsimustikega inimestele “diagnoosi” panna ja, kuidas on see võimalik, et me saame skaalat kasutades (ehk siis küsimustike) teada saada, mis toimub inimese peas.. kuidas saab keegi öelda, et “mul on vahest- mõnikord – tihti-väga tihti” hirmsad mõtted oma diabeedi ja selle tuleviku kohta. Kuidas saab keegi minu tunded teha numbriteks ja siis lihtsalt arvutis natukene statistikat teha ja anda üldise tagasiside,et naiste hulgas esineb diabeediga seonduvat stressi 2 korda rohkem kui meeste hulgas. Ja, mis on dimensioonid skaala peal, mis on latentne muutuja ja nii edasi. Mind huvitab see, ma tahan teada saada, kuidas saab teha tundeid, mis on subjektiivsed kvantitatiivseks ehk siis numbriteks. Ja mind huvitab, kas 5 küsimusega saab “diagnoosida” diabeediga seotud stressi. Kuidas on see seotud üldise depressiooniga. Kuidas diabeediga seotud igapäevane stress mõjutab meie kolme kuu keskmist veresuhkrut? Kas kliiniline depressioon ise mõjutab ka kolme kuu keskmist veresuhkrut (olgu siin öeldud, et selleks, et depressioon mõjutaks kolme kuu keskmist veresuhkrut, selleks on vajalik ka diabeediga seonduva stressi olemasolu) – just paar kuuda tagasi lugesin. Selle uurimisega tegeleb palju professor Lawrence Fisher, kes töötab California Ülikoolis. Mul olnud rõõm ka istuda ühes tema antud loengus. Tema on välja töötanud DDS-skaala, Diabetes Distress Scale.
Kust jookseb piir tegelikult nende kahe vahel – kuidas teha vahet stressil mis on seotud kroonilise haigusega ja kliinilisel depressioonil? Kui perearst ütleb diabeetikule, sul on depressioon – palun, siin on Cipralex 10 mg päevas, tulge tagasi 3 kuu pärast ja räägime jälle. Kihvt! Aga mis siis kui selle depressiooni aluseks on stress, mida põhjustab krooniline haigus ja kõik sellega kaasnev. Mis siis, kui see on ainus, millele diabeetik mõtleb ja see on see, mis tekitab sisemist ärevust ja pidevaid muremõtteid. Kas me siis mitte ei peaks hoopis sellele tähelepanu pöörama? Kognitiivse käitumisteraapia, enese hüpoglükeemia ära tundmise treenimine – sellega saaks minu arvates palju ära teha. See oleks midagi, mida mina pooldan ja viskan kaks kätt õhku karjudes “hurraaa”! Sa kardad hüpoglükeemiat? Ok – räägime sellest! Sa kardad tüsistusi – räägime! Vaatame, mis me teha saame. Aga teeme midagi. Ütlen ka nii palju, et ma olen tegelikult rahul juba siis, kui sellest räägitakse. Seda teadvustatakse – see eksisteerib.
Kas ehk on meil puudu instrumentidest, mis aitavad hoopis kindlaks teha need probleemsed mõtted ja mured, mis selle nö. depressiooni aluseks on. Küsimustike saab kasutada mitut erinevat moodi. Seda võib kasutada uurimistöödes, tavalistes konsultatsioonides teenäitajatena õedele/arstidele. Ühesõnaga, mul on nii palju küsimusi, millele ma tahan vastuseid, millest ma tahan aru saada. Ja ma tahan,et küsimused – “kardad sa hüpoglükeemiat?”, “tüsistusi?”, “milline on sinu TEGELIK suhe toiduga?” “Toidad sa oma insuliini?”jne. oleksid tähtsad küsimused, nad peaksid olema. Ma ei oska oma kirjutatud juttu kaunistada, ma kirjutan nii nagu ma mõtlen.
Mina tegelen sellise skaala uurimisega nagu PAID-5 (Problem Areas in Diabetes). Mis koosneb viiest küsimusest ja on PAID-20-ne lühendatud vorm. Mina tegelen numbritega ja statistikaga, sellepärast, et ma tahan aru saada diabeediga seonduvast stressist ja skaaladest. PAID-20 on nii palju kui mina tean eesti keelde tõlgitud, näinud ma seda kunagi kahjuks pole. Mina igatahes uurin, KAS see skaala mõõdab diabeediga seonduvat stressi minu valitud populatsioonis ja kui mõõdab, siis kas saadud tulemused on usaldusväärsed. Uurin nii 1. kui 2. tüübi diabeetikuid. Neid, kellel ei ole tüsistusi ja neid, kellel on tüsistused (nii kaugelearenenud, kui alles tekkinud). See saab olema üks pikk ja vaevarikas teekond, aga kui ma 1,5 aastat tagasi A ütlesin, siis peab B ka ütlema.
Siiralt teie,
Seenior Diabeetik
No Comments