12 May 1 kord paki 10 korda kontrolli. Mis saab siis kui midagi elutähtsat maha jääb?
(see pilt on tehtud päeval, kus oma süstaldega rahumeeli rannas ringi tatsasin ja insuliin kotis peaagu et kees. Tulemuseks ilus päev kuid kõrged suhkrud, loe alt edasi – miks.)
Eelmisel nädalal sõitsin ma Eestisse, pakkisin oma koti sel korral ülihelikiirusel. Sellel oli ka oma tagajärg.
Kuidas üks diabeetik oma kotti reisile kaasa pakib ideaalis? Ideaalis arvutab ta välja, kui palju insuliini ta oma reisi ajaks vajab. Ja sellele lisaks natukene veel. Kui sa arvad,et kasutad ära vaid ühe Novorapidi/Levemiri, siis kaasa ei paki mitte ühe Flexpenni, vaid kaks kuni kolm. Olen sattunud korduvalt praakide otsa ja poole süsti pealt ütleb süstal üles ja lendab prügikasti. Nii juhtus minuga Mallorcal paar aastat tagasi. Üks sai poole puhkuse peal tühjaks ja teine oli praak, õnneks oli mul kaasas ka kolmas.
Peale igat süsti peab vahetama nõela, ehk siis nõlu tuleb kaasa võtta terve peotäis. Siis tekib küsimus, mis kliima on seal, kuhu ma lähen? On seal soe, on seal külm? On see kuskil kus mul ei ole võimalust oma asju külmkapis hoida? On see rannapuhkus, kui kaua ma rannas päevas vedeleda kavatsen? Kas mul on vaja külmakott kaasa võtta?
Kui mitu korda ma päevas veresuhkrut mõõdan? Kui ma reisin soojale maale, siis peab arvestama sellega,et veresuhkur käitub teistmoodi kuumas kliimas, kui minu koduses karges kliimas. Mõõdan ma siis rohkem? Kotti panen 50 riba seitsmeks päevaks ja natukene peale. Poolteist karpi. Juhtub tihti, et asju kaob ja minu jaoks asjade üle arvet pidamine ja teadmine,et mul on vaid see üks karp on lisa stress.
Nüüd hiljem olen aru saanud,et pumbakasutajatel on veel keerulisem. Pumba tarvikud võtavad palju ruumi ja igaüks meist on vahest kogenud,et kanüül läheb umbe/kõveraks. Kui kanüüli peab minu pumba puhul vahetama iga nelja päeva tagant, siis võtan kaasa oma seitsmepäevasele puhkusele 4 kanüüli. Just in Case. Reservuaare 4. Just in case. Sellele lisaks tuleb üle käia kõik Flexpennid, juhuks kui pump üles ütleb. Igaks juhuks. Meelde tuleb tuletada oma insuliini annused nii Levemiri kui ka Novorapidi kasutamisel. Kui ma sõidan puhkama rohkem kui kümneks päevaks ja sooja, eemaldan ma oma kehalt pumba umbes 5 päeva enne puhkusele sõitu. Selleks,et insuliini ja veresuhkru vaheline suhe oleks korras, sest miks puhkusel hakata arvutama ja muretsema kõrgete või liiga madalate suhkrute üle. Selleks ajaks kui ma lennukisse istun tahan, et asjad oleksid paigas. Sest puhkus on puhkus.
Kindlustus! Soovitan kõigil diabeediga reisjatel omada Euroopa ravikindlustus kaarti ja ka reisikindlustust. Kui reisid Euroopast välja, võta kaasa ka inglise keelne arstitõend, et sul on diabeet. Igaks juhuks. Mina olen seda vaid korra näidanud, aga hea,et kaasas oli. See oli nimelt Kreekas (mis tähendab,et isegi Euroopa piires reisides võiks ta olemas olla), kui lennujaama töötajad ei saanud aru, miks mul ei ole Flexpennid vaid mütsiga ampullid kaasas, see härrasmees ei tundnud ära ka ravimi nime, kuid peale mu arstitõendit lugedes said asjad kiirelt korda ja mind saadeti naeratades läbi turvakontrolli. Ja olen aru saanud ka sellest,et sensorid ja pumbad teevad alati häält turvakontrollist läbi jalutades. Olen küsinud oma arstilt ja kolleegidelt, kas nendega võib läbi selle aia jalutada, siiani ühest “ja” või “ei” vastust ei ole ma veel saanud. Mina olen igatahes jalutanud ja asjad kõik aparaadid töötavad endiselt.
Sellel korral olin pakkinud oma kohvrisse kõik, mida üks insuliini pumbaga diabeetik vajab selleks,et Eestis ellujääda. Flexpennid – olemas. Pumbaarvikud – olemas. Sensori tarvikud – olemas. Ribad veresuhkru mõõtmiseks – olemas. Veel enne uksest välja minemist mõõtsin veresuhkrut- ilus 5,9 mmol/l. Ja andsin jalgadele valu. Oslo lennujaamas avastasin kohe,et veresuhkru aparaat oli jäänud maha. Lohutasin end teadmisega,et mul on sensor, esimesed 24 tundi elan vast üle. Sensor ei ole mingi ilma-ime. Ka tema näitab vahest aiateibaid, selle teadmisega istusin lennujaamas ja panin kokku oma masterplani. Lugesin kümnel sõrmel üles kõik oma dibaeetikutest tuttavad Eestis ja neid õnneks jagub. Nii oligi mul 2 võimalust, kas käia oma diabeetikutest sõpradel korduvalt külas või pöörduda EMO-sse. Nimelt saab Euroopa ravikindlustus kaardiga pöörduda tervishoiu asutusse ja paluda neil oma veresuhkrut mõõta. Mina kasutasin mõlemat varianti ja kõik laabus sujuvalt, unustatud veresuhkru aparaadi pärast puhkus ära ei jäänud. Kui ma oleksin süsteravil olnud, siis oleks asi olnud korduvalt keerulisem.
Siis oleksin ilmselt pidanud omale soetama uue aparaadi või laenama mõne oma sõbra tagavara aparaati ja ribad täishinnaga apteegist ostma. Ka see on muidugi üks mitmest võimalusest. Hakkama saab alati, on vaid vaja veekindlat tagavaraplaani!
Aga minu uus kogemus lendas kohe kogemuste pagasisse. Järgmine kord olen targem ja teen nii nagu olen varem teinud – mul on kaks veresuhkru aparaati. Üks ema ja isa juures, teine siin kodus. Eelmine kord võtsin ema ja isa juurest aparaadi kaasa, sest selle eluiga hakkas täis saama ja mõtlesin,et vahetan ta ümber. Nimelt öeldakse,et kui aparaadi patareisid peab vahetama, siis on selle aparaadi eluiga läbi.
Nüüd on tulemas soe suvi ja palju reisimist, Eesti siseselt on vahemaad väikesed ja maha unustatud asjadel saab alati järel käia. Muretse omale kindlasti apteegist külmakott, et insuliini randa saaksid vajadusel kaasa võtta. Ära jäta oma insuliini sooja autosse ja ära tassi kõki oma insuliini süstlaid endaga kogu aeg kaasas sooja ilmaga! Ka seda on juhtunud, tatsasin mõned aastad tagasi oma kotiga Hispaanias mööda randa ringi, kaks insuliini süstalt kotis. Keesid nagu makaronivesi. Peale seda lootsin naiivselt,et insuliin endiselt töötab nii nagu enne. Tulemuseks olid kõrged veresuhkrud ja reis kohaliku arsti juurde. Muretse omale piisavalt süstlaid, külmakott ja ribasid, et puhkus mööduks ilma viperusteta.
Kui plaanid reisida välismaale, siis kindlusta end ja paki 1 kord, kuid kontrolli 10 korda. Lennukisse kaasa võtad midagi lihtsat ja kiiresti toimivat kui juhuslikult veresuhkru madalaks läheb (minule meeldivad rosinad), insuliin on alati käsipagasis koos veresuhkru mõõtjaga. Pumbaga reisijatel näiteks Ameerikasse/Austraaliasse või Aasiasse lennates on lihtne oma insuliini doose ja kellaaegu kontrollida, süstlaga tundub asi keerulisem kuid tegelikult on asi sama lihtne. Kasuta Eestis basaalinsuliini nii nagu alati, sinna jõudes lähed selle sama kellaaja peale üle, kuid see vahe, mida basaal ei kata, selles ajavahemikus kasutad vaid lühitoimelist insuliini. Mõõdad tihedamini, aga kui teed Levemiri kell 22 õhtul,siis teed seda sama ka USA-s/Austraalias või Aasias. Olen kuulnud et osad nihutavad päevas tunniaja võrra oma insuliini süste aegu, milleks? See on vaevarikas ja puhkus ei tohiks olla mingisugune matemaatiline väljakutse.
Pumba maha võtmine enne puhkust või selle kasutamine puhkuse ajal on individuaalne. Leidub palju erinevaid lahendusi. Mõned võtavad pumba maha ja kasutavad seda vaid söömise ajal ja ühendavad selle jälle õhtul/ööseks, siis on muidugi ka söögiaja insuliini annused päeval suuremad. Aga see kõik oleneb sellest kui aktiivne ollakse, mida süüakse, mis veresuhkrud on. Mõõtmist on tihedamini. Teine võimalus on võtta pump maha vaid siis, kui vees ollakse ja ujutakse. Või minna üle süstidele nagu mina seda tavaliselt teen. Mulle isiklikult on probleemiks teadmine,et mu insuliin saab päikest ja et mu ujumisriiete ääres ripub mingi kotike.
Kui sul on mõni sõber, kellel on diabeet, siis võta ka tema reisile kaasa – kaks pead on ikka kaks pead. Tõenäosus,et mõlemad sama asja maha unustavad on väike! 😀
Teie Seenior diabeetik
No Comments